Jõusaalis viibides näen ma palju sihitut, harjumustest juhitud treeningut, mida ma nimetaks ebateadlikuks treenimiseks. Puudub kontakt oma kehaga ning puudub tundlikkus ja võime tõlgendada ning tunnetada enda kehas toimuvat. Ja kohati on seda väga kurb vaadata. Kurb, sest meile on antud see üks keha ja see on imeline aparaat, milles on võimalik elu kogeda väga palju rikkamalt ja värvilisemalt, kui meile seda õpetatud on. Lisaks, õppides kuulama ja tõlgendama signaale, mida kehalt saame, elame palju tasakaalukamalt ning hoiame ära suure osa täna levinud vaimse ning füüsilise tervise probleemidest.
Ma arvan, et suuresti saab see alguse lapsepõlvest. Nii kodus kui ka koolis õpetatakse meid elu tõlgendama peaasjalikult läbi mõistuse ning analüüsi. Ainus kontakt oma kehaga on kehalise kasvatuse tund, erinevad treeningud ning kunsti ja muusikaõpetus, aga ka need on enamasti juhitud ja tõlgendatud pigem läbi mõistuse. Vähemasti minu hinnangul. Vaielge vastu, kui ei nõustu. Meid õpetatakse usaldama autoriteete. Akadeemiline maailm juhib meid usaldama teadust. Me oleme tugevalt juhitud informatsioonist, mis tuleb väljastpoolt meid. Seejärel võtame informatsiooni vastu läbi mõistuse ning siis tõlgendame seda omakorda läbi mõistuse.
Ent meid ei õpetata vaatama sissepoole. Saama infot piltlikult öeldes enda seest. Õppima kuulama, mida räägib meie tunnetuslik pool. Õppima kuulama, mis info tuleb kehast ning kuidas seda tõlgendada. Õppima aru saama, kas info, mida kusagilt ammutame, haakub ka päriselt meiega sel hetkel. Või surume alla signaale, mida keha saadab ja usaldame pimesi infot, sest see on tulnud näiteks kelleltki „eksperdilt“.
Kõik eelnev oli mõeldud tausta ja konteksti loomiseks, aga tulles tagasi küsimuse juurde, et kuidas luua kontakti oma kehaga? Ning kuidas seeläbi parandada oma tulemusi treeningutel, siis ma annaks mõned praktilised juhised ka.
- Märkamine. Õpi märkama, mis toimub sinuga trenni ajal. Kas mõtled harjutuse soorituse ajal hoopis millelegi muule või oled kogu oma tähelepanuga kohal. Ehk harjuta oma tähelepanu toomist tagasi sellele, mida parasjagu teed.
- Tunnetamine. Kas tunned neid lihaseid, mida oled parasjagu treenimas. Märka ning tunneta, mis toimub su lihastes harjutuse soorituse ajal. Kas tunned lihase kontraktsiooni? Kas tunned, kuidas lihas pikeneb ning lüheneb? Kas liigestes on loomulik ja meeldiv tunne või on tunda äkki õrna valu. Ehk õpi tunnetama, mis toimub su kehas trenni ajal.
- Vali jõukohane raskus/progressioon. Ehk õpi kõigepealt puhta tehnikaga ning meisterlikult valitsema praegust raskust või harjutuse raskusastet enne kui edasi liigud. Eriti kehtib see algajate kohta, kelle keha tunnetus ja kontroll on alles tugevas arenguprotsessis.
Ja nii lihtne see ongi. Miks pidasin vajalikuks kirjutada esmalt lahti oma nägemuse sellest, miks meil on kehv ühendus oma kehaga? Et illustreerida levinud käitumist, et kui me võtame treeningusse kaasa selle sama mõistusepõhise lähenemise, siis suudame näha arengut ainult läbi numbrite. Ehk kas tõstame suuremaid raskusi või teeme rohkem kordusi või puhkame vähem sekundeid jne. Aga üks tavaline inimene, kes soovib lihtsalt end paremini tunda, milleks need numbrilised näitajad olulised on? Ja mulle näib, et sellise lähenemise tõttu võibki näha niivõrd palju kehva tehnikat ning suurte raskuste kasutamist, mille üle tegelikult puudub kontroll. Ning oma kehale vastu töötamist ja seetõttu ka soovitud tulemuste mitte saavutamist.
Ja et see jutt kõik kokku tõmmata, siis ma ei soovi väita, et tuleks nüüd kõik mõistusekvaliteedid ja loogiline ning ratsionaalne mõtlemine nurka visata ja et kõik peaksid treenima “usaldades üksnes enda tunnetust”. Kaugel sellest. Pigem soovisin tuua teistsugust perspektiivi ning näidata seda teemat külje alt, kust reeglina seda ei vaadata. Et tuua teadlikkust juurde ning näidata, et võib-olla tuleks hakata rohkem siduma vaimset/tunnetuslikku ja ratsionaalset/mõistusepõhist ning et seeläbi võiks saada ka paremaid tulemusi. Eriti, kui jutt käib tervisest, nii vaimsest kui füüsilisest.
Selleks korraks kõik. Oled teretulnud oma mõtteid jagama!
