Olen viimastel kuudel ja pimedal ajal tundnud päris palju väsimust ja füüsilist jõuetust, kuna unereziim jättis vahepeal soovida ning seetõttu oli ka immuunsüsteem nõrgestatud. See viis selleni, et olin üle pika aja haige ning peale haigust jäi tervis vinduma. Tundsin, et ei saanudki korralikult tervist tugevaks ja nii üle kuu aja, kuni siis jälle une fookusesse võtsin ja kõik taastuma hakkas. See periood oli tegelikult oluline, sest pani mind mõtlema küsimuse üle, millega alustasin: “Kas treening on nauditav või treening on kohustus?”
Olles nõrgema tervis juures märkasin, et treening polnud üldse nii kutsuv. Kui keha on väsinud, siis ta annab märku, et vajab puhkust. Viimane asi, mida ta soovib, on see, et teda veel suuremasse stressi aetaks läbi jõutreeningu. See kõik aitas mul paremini aru saada ka inimestest, kel keeruline hoida järjepidevust oma keha eest hoolitsemisel. Minumeelest on see päris kurb. Tänasel päeval on nii tavaline see, et eesmärgid ning nende taga ajamine juhivad ja dikteerivad elu. Mis hinnaga? Tervise hinnaga. Oma füüsilise keha vormis hoidmine on ka tihtipeale üks järjekordne eesmärk, mida on vaja saavutada. Ehk siis niigi täis tikitud elusse tuleb sisse pressida raske trenn, sest see ju viib eesmärgini, ehk vormis kehani. Ja kuna aega ainult 24 tundi, siis osa aega tuleb võtta une arvelt. Probleem on selles, et selline elu viib mingi hetk läbipõlemiseni.
Füüsiline aktiivsus on meile sisse programmeeritud. Selliselt oleme me inimestena arenenud. See on meile loomulik. Ning kui ma elan loomulikult ja oma keha ning vaimu austavalt, siis on mul ka loomulik soov end liigutada ning treenida. Ehk kogu see küsimus, millega seda juttu alustasin viib tegelikult päris sügava tuumani. Selleks, et ka pikemas perspektiivis füüsiliselt aktiivseks jääda ning liikumist nautida, ei piisa lihtsalt distsipliinist ning veel efektiivsemast aja kasutusest. Selleks tuleb endaga väga ausaks muutuda ning hakata oma elu reaalse pilguga üle vaatama. Enamik meist saavad selle käigus aru, et asi ei ole selles, et treening oleks mingi ebameeldiv tegevus, mis lihtsalt ei kõnetagi, vaid nende “elujõu anumad” on konstantses puuduses ning selliselt baasilt polegi võimalik seda nautida. Energiat lihtsalt pole. Keha tahaks nädalate kaupa 10 tundi öösel magada ja taastuda sellest kurnatusest. Kirjutan seda juttu ja saan aru, et ennasthävitav elustiil ongi meie ühiskonna normaalsus, seega ei osatagi probleemi tuuma näha. Meil on tavaks lausa ülistada inimesi, kes kõige vingemalt end hävitada suudavad. Näeme ainult väliseid saavutusi, aga mitte tegelikku olukorda.
Seega mida siis teha, kui tead, et peaks trenni tegema või mingil viisil end liigutama ja isegi tead, et see mõjub sulle hästi, aga nii kuramuse vaevaline tundub see kõik?
Kui päris lahendust tahta, siis kiiret plaastrit paraku pole. Tulebki oma elu päriselt baastasandil ümber korraldama hakata. Oluline on astuda korra kõrvale ja vaadata oma elu laiemalt. Jah, täna on asjad nii nagu nad on. Kohustusi võib olla palju ning kogu elu vajab ju töös hoidmist. Ei saa lihtsalt plaksust kõike kõrvale heita. Aga saab hakata samm-sammu haaval tegema enese ja oma keha suhtes austavamaid valikuid ning samal ajal tegutseda edasi ka oma unistuste ning eesmärkide nimel. Soovitan alustada une esikohale tõstmisest. Väljenditel nagu “hauas puhkan” tuleb lasta minna oma teed. Need ei toeta meid.
Loodan, et see kirjutis pani veidi mõtlema ning soovin sulle rohkelt elujõudu!
