Täna jõusaalis avastasin end taaskord selle küsimuse üle juurdlemas.
Tundsin, et keha ei ole taastunud eelmistest treeningutest ning samuti jäi unest õige pisut puudu. Kava nägi ette tugeva trenni, mis sisaldas jõutõmbeid, lõuatõmbeid, rinnalt surumisi ning säärtele pöiasirutusi. Esimene mõte oli, et teen korraliku soojenduse, “tõmban end käima” ning teen tugeva trenni kasutades selleks tahtejõudu. Siis aga, alustades jõutõmbe soojendusseeriaga, koitis mul taaskord sama mõte. Kas armastan end või vihkan end? Mis on mu eesmärk? Eesmärk on aja jooksul saada tugevamaks ning püsida hea ja tugeva tervise juures. Kas siis on mõtet suruda läbi üht tugevat treeningut, kui keha on hetkel tugevas taastumisprotsessis?
(Nipinurga vahepala: Lihas ei kasva ning jõud ei suurene treeningu ajal. Jõutreening on kehale niiöelda lõhkuva ehk kataboolse toimega, ehk sooritusvõime ajutiselt isegi kahaneb tugeva treeningu järel. Selleks, et lihas kasvaks ning jõunäitajad paraneks, on vaja puhata. Puhkuse ajal läheb organism taas üle taastuvasse seisundisse ning areng saab taas toimuda).
Võttes arvesse eelnevat, siis ei näinud ma mingit mõtet tugeval treeningul. Seega otsustasin teha kergema trenni kergematel intensiivsustel. Seeläbi aitasin hoida harjumust, nautisin treeningut tunduvalt rohkem ning samal ajal andsin siiski kehale õrna signaali, et jätkata arengut soovitud suunas.
Olen palju küsinud endalt ka küsimust, et miks ma üldse jõutrenni teen? Ja saan aru, suuresti on olnud põhjus tegelikult selles, et olen end treeninguga mingil tasandil pidevalt karistanud. Vihanud ennast. Ja see on niivõrd levinud. Tihti me ei ole endaga rahul ning sihikindel ja raske treening on lihtsalt järjekordne viis end “karistada” ning kannatama panna. Ja ega kunagi pole ju piisavalt. Alati on veel vaja. Ja nii see tsükkel jätkub.
Ma hakkasin sellest enda puhul vaikselt aru saama siis, kui mõistsin, et jõuan pidevalt ületreeningusse. Ehk keha ei taastu enam trennidest ära ning sooritusvõime hakkab tasapisi langema. See on muidugi omaette teema ja mida lähemal enda potentsiaalile, seda keerulisem on ületreeningut vältida ning ka treeningprogramm muutub seetõttu keerulisemaks. Aga sellest teemast räägin teine kord. Teades, et mul on veel pikk tee minna, enne kui peaks olema tarvidust keerulisema programmi ülesehituse järgi ning ka koormused ja mahud, millega treenin, ei ole numbriliselt teab mis suured, siis ei tundunud ületreening loogiline. Ja seetõttu ignoreerisin tükk aega signaale, mida keha mulle saatis. Ja nii ikka ja jälle, jõudes taas ja taas kurnatuseni.
Ja siis sain aru, et kui mu eesmärk on pikaajaline heaolu ning rahulik areng, siis miks ma piinan end pidevalt? Miks ma ei juhi oma treeninguid vastavalt signaalidele, mida keha annab? Vahet pole, et ei tundu loogiline. Usaldan ma oma keha signaale või annan vastutuse mingitele keskmistele numbritele, mida praktika ja teadus näidanud? Otseloomulikult soovin ennast ja oma keha aina paremini tundma ja kuulama õppida ja austada signaale, mida saan.
Täna näen, et trennid on hakanud muutuma aina nauditavamaks ning treenin suuresti tõesti seetõttu, et armastan ennast. Hoolin enda kehast ja selle heaolust ning annan talle vajalikku stiimulit, et ta püsiks tugev, liikuv ning terve. Ja näen, et see on päriselt eluterve suhtumine ja see salajane koostisosa, mis tagab järjepidevuse treeningutel. Sest sellega ei kaasne stressi ning pinget, vaid nauding liikumisest. Kas tunned vahet? Treenin, sest “on vaja ju end vormis hoida” vs treenin “sest armastan ja hoolin endast”!
Ning otseloomulikult ei väida ma, et igasugune trennis pingutamine on automaatselt enese vihkamine. Kaugel sellest. Küsimus on lihtsalt selles, mis on see sügavam põhjus, mis tõukab meid end liigutama. Ja paljudele meist on selleks põhjuseks sügav rahulolematus iseenda ja oma kehaga. Ning selliselt lähendes ongi väga raske püsida järjepidev ning näha ka päriselt püsivaid muutusi. Jätkame juba järgmine kord…
Mis on sinu mõtted sel teemal?
