Mida järjepidev treening on mulle eluliselt õpetanud?

Viimasel ajal olen ühe enam hakanud märkama järjepideva treeningu positiivseid mõjusid oma elule. Jagan olulisemaid mõstmisi allpool ka teiega

  1. Kannatlikkus

Mäletan üht korda, mil olin väike põnn ja jalutasime emaga mööda tolleaegset Balti jaama turgu ringi. Ühel hetkel jõudsime erinevate mudelautodeni. Ühes poes jäi silma pisike odav mudelauto, mida ma mõistagi kohe omale ihkasin. Teises poes jäi silma uhkem ja suurem mudelauto, mis aga maksis rohkem ja mille peale ema kostis, et kui soovid seda mudelautot, siis kogume raha, tuleme nädala pärast tagasi ja siis ostame selle. Kumma sina oleksid valinud? Ilmselt suurema ja vingema auto? Mis te arvate, mis ma tegin? Karjusin ja nutsin ja tahtsin kohe, praegu ja nüüd, seda väiksemat autot teisest poest. Mõistagi meeldis mulle suurem auto rohkem, aga mul lihtsalt ei olnud kannatust. Olen jäär ja tahan seda kõike nüüd ja kohe. Lõpuks siis ema ostis mulle selle pisema mudelauto. Kas ma olin siis õnnelik? Muidugi mitte, aga vähemalt olin saanud oma tahtmise koheselt. Ja sealt sai alguse minu teadlik kannatlikkuse puudumine. Järjepidev treenimine on mulle õpetanud, et vahel tuleb võtta samm tagasi, et seejärel minna kaks sammu edasi. Elu ei ole nii sirgjooneline. Vahel tuleb perioode, mil ei saa korralikult treenida. Vigastus, pikem külmetushaigus, järjepidev ebapiisav uni, elukorralduslikud muudatused jne. Neil perioodidel on lihtne lüüa käega ja kõik katki jätta. Aga kuna üht olukorda saab näha mitme erineva nurga alt, siis neil puhkudel ongi hea õppida kannatlikkust ja mõista, et terve ja tugev tahan ju püsida terve elu ja et suures pildis pole vahet, et mingi eesmärgi saavutamine nüüd näiteks kaks kuud kauem aega võtab. Oluline on kannatlikult jätkata omal suunal.

  1. Vana hea kuld: Järjepidevus viib sihile

Treeningu mõistes olen alati aru saanud ja uskunud, et kui ma mingit harjutust järjepidevalt treenin, siis paratamatult saan selles paremaks. Millegipärast ei ole ma seni suutnud seda mõistmist üle kanda teistele eluvaldkondadele. Et ükskõik mida ma teen, kui teen seda järjepidevalt, siis saan selles paremaks. Olgu see siis enese juhtimine, avalik esinemine, oskus end müüa või söögi tegemine. Usun, et meil kõigil on nii. Mingites tegevustes on järjepidevus lihtne ja tänu sellele näeme ka arengut. Samas teistes valdkondades tundub järjepidevuse arendamine väga keeruline. Usun, et tean ka põhjust, miks see nii on. Vastus peitub emotsioonides. Kui suudaksime igas valdkonnas ilma emotsioonideta lihtsalt järjepidevalt tegutseda, siis tuleks ka arengud. Aga tihti peale “ebaõnnestumisi” me hakkame arvama, et viga on meis (tegelikult väheses kogemuses), selle asemel, et lihtsalt proovida uuesti ja senikaua kuni asi õnnestub. Kui ma täna ei suuda mingit harjutust teha, siis ma ei hakka mõtlema, et viga on minus ja ma ei suuda seda kunagi. Teadvustan endale, et selle oskuse arendamine nõuab lihtsat lihtsalt aega ja järjepidevust. Samas kui avalik esinemine tekitab minus hirmu ja häbitunnet, siis arvan, et mul on midagi viga ja tahan selle eest põgeneda. Emotsioonid. Vahet pole, et täna nii tunnen ja “ebaõnnestun”. Minul pole viga midagi, tuleb lihtsalt järjepidevalt edasi harjutada, kuni enam ei ole hirmu ja ebamugavust. Ja siit jõuame järgmise punktini, mileks on:

  1. Võime tegutseda vaatamata ebamugavustundele.

Trennis kogeme tihti ebamugavust. Paljude jaoks on terve trenn üks suur ebamugavus. Ent selleks, et tervis hea püsiks, peab mingil viisil end liigutama. Mina naudin enda treeninguid. Aga mitte alati ja mitte iga osa sellest. Jah, ma võin ilmselt lõpmatuseni käia lihaseid pumpamas ja jõudu arendamas, sest see on minu jaoks huvitav, aga keha painduvuse arendamine on tihti vastumeelne. Samas alati, kui selle ära teen, siis on hea olla ja tänan ennast. Keegi on öelnud, et elu algab seal, kus lõpeb mugavustsoon. Kuld, puhas kuld. Kui õpid trenni tegema vaatamata ebamugavustundele, siis tasapisi õpid seda oskust rakendama ka teistes eluvaldkondades. Mina kartsin avalikku esinemist nagu tuld. Täna kardan vähem, aga ikka kardan ja kunagi ei tea, kas suudan end vabaks lasta või lämbun oma hirmudesse, aga nüüd on tekkinud sportlik hasart panna end sellesse olukorda teadlikult.

Kirjuta alla kommentaaridesse, mida sulle millegi järjepidev harjutamine on õpetanud ja areneme koos!

 

2 thoughts on “Mida järjepidev treening on mulle eluliselt õpetanud?”

  1. “Olen jäär ja tahan seda kõike nüüd ja kohe.” Tihti kuulen ennast seda lauset ütlemas… Täiega samastun sinuga, see on omadus, mis kindlasti mingitel hetkedel tuleb kasuks, kuid seda tuleb õppida enda kasuks tööle panna 🙂

  2. Näiteks see, et kõnnin/jooksen nädalas viiel päeval tööle ja kui jooksin pikka distantsi, siis jõudsin seda väga hästi joosta. Saavutada suurt eesmärki piisab täiesti kui järjepidevalt natuke teha. On erandeid, aga toimib

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga